Postimees: Miljöö on väärtus

23.04.2008

Väärtuslikuks tunnistatud alal elamine eeldab ka nende väärtuste tunnustamist. Kui kahtlete, kas elate miljööalal, küsige täpsemalt järele kohalikust omavalitsusest. Miljööväärtus on viimastel aastatel saanud üsna laialt kasutatavaks mõisteks.

Praeguses kontekstis mõeldakse miljööväärtuslike alade all ajalooliselt kujunenud terviklikke piirkondi, mille puhul võib defineerida teatud hulga omadusi.

Nende säilimine on oluline nii ajaloolisest, ruumilisest, emotsionaalsest kui elukeskkondlikust aspektist vaadelduna.

Kõigil oma tänav, pink ja puu

Poeetilisemad käsitlused armastavad miljöö puhul rõhutada majade vahel hõljuvaid mälestusi, kummalisi inimkujusid, lõhnu ja värve. Need on olulised emotsiooni kujundajad, kuid selle juures täiesti isepäised ja raskesti ohjatavad.

Selgemini hoomatavad on miljöö materiaalsed kandjad: majad, tänavad, haljastus jne. Inimesed tajuvad sageli kõigi eelnimetatud tegurite koosmõju, oskamata täpselt seletada, mis on nende meelest peamine väärtusliku miljöö kujundaja.

Erinevatel inimestel on eri väärtusskaalad. Ühed hindavad ajaloolist linnaruumi, teised tahavad elada valges funkmajas mere kaldal.

Kodu ja elukoht laiemalt on kindlasti üks oma mina väljendamisviise ja üht lähenemist ei saa teisele eelistada. Erinevad inimesed ja väljundid ainult rikastavad ühiskonda.

Küll on aga saabunud see aeg, kus kadunud on nõukogudeaegne sunnismaisus ning hinnatasemest tingitud erinevused on vähenenud.

Seega inimestel, kes ajaloolist miljööd ei hinda, poleks justkui põhjust sellises keskkonnas elada.

Kõige rohkem probleeme tekitavad persoonid, kes valivad miljööala, väärtustamata aga ajaloolist ümbrust, soovides vaid lõigata profiiti soodsast asukohast, näiteks linnasüdame lähikonnast.

Väärtuslikuks tunnistatud alal elamine eeldab aga ka nende väärtuste tunnustamist. Kurb, kui neid ei jagata. Veel hullem, kui see muutub süüdistuseks nende aadressil, kes ala säilimise eest hea seisavad.

Miljööväärtus vajab argumente

Miljööväärtuse sisulist poolt võib tõlgendada nii, et linnaruumis või maastikul on loetavad teatud aegade jooksul kujunenud mustrid, mis koosnevad hoonestusviisist, elamutest, tänavate laiusest ja sillutamise viisist, ehitusmaterjalidest, piiretest, krundi kujundamise viisidest jne.

Kuigi paljudest emotsionaalsetest teguritest koosnev, on miljöö kaitsmiseks siiski vajalik argumentatsioon. Selleks et miljööala ka seadusandlikku jõudu omaks ning ehitus- ja renoveerimistegevust suunata võimaldaks, tuleb see kehtestada üldplaneeringuga.

Üldjuhul pannakse siis ka paika kaitse- ja kasutusreeglid. Kui aga on juhtunud, et üldplaneering on küll vastu võetud, kuid reeglid peaaegu puuduvad või on liiga üldsõnalised, siis on võimalik koostada nn teemaplaneering, mis tegeleb ainult miljööaladega seonduvate küsimustega.

Seda teed on mindud näiteks Tallinnas, kus valmimas kesklinna miljööalade teemaplaneering.

Selle käigus on muudetud seniste miljööalade piire, lisatud uusi, antud väärtushinnangud aladele jäävatele hoonetele ning koostatud sellest tulenevad kaitse- ja kasutusreeglid.

Miljööala elaniku jaoks tähendab see ühelt poolt, et tema omandi renoveerimise-ümberehitamise-lammutamise suhtes kehtivad mõnevõrra rangemad reeglid kui teistes piirkondades.

Teisalt ei ole maja ümberehitamine päris oma suva järgi võimalik mitte kusagil – kui seadust järgida.

Lisaks tähendab miljööala aga teatud turvatunnet oma kodutänava ja -kvartali tuleviku suhtes. Tõenäosus, et õdus puitelamute kvartal köögi akna all säilib ka järgnevatel aastakümnetel, on märksa suurem.

Miljöö mitu palet

Rääkides miljööväärtuslikust alast kiputakse mõtlema puitasumile. Tegelikkus on märksa mitmepalgelisem. Ainuüksi pealinnas leiab lisaks puitasumitele ka stalinistlikke kvartaleid, esinduslikke kivielamute piirkondi eelmise vabariigi ajast, Nõmme metsalinna, tööstuspiirkondi.

Ida-Virumaa linnades on miljööalade tulipunktiks stalinistlikud hoonetekompleksid, hajaasustusega piirkondades leiab erinevat tüüpi külakeskkonda (ridaküla, ahelküla, hajaküla).

Sõltuvalt konkreetsest miljööalast on erinevad ka selle väärtused ja kaitsmise viisid.

Et nõukogudeaegne riik oma pidevas eluasemepuuduses ei saanud väga massilist lammutamist lubada, on meieni jõudnud märkimisväärne hulk ehedat ajaloolist keskkonda.

Siin on küll teatud pöördvõrdeline seos majandusliku eduga. Tallinnas on miljööalad märksa suurema surve all kui väiksemates linnades.

Suvepealinnas Pärnus, kus nädalalõpuelamiste soetamise tähe all kinnisvarahinnad kõrgustesse tõusid, on ilmselt rekordkogus äralörtsitud puitelamuid. Tõsi, seal pole ka siiani ühtegi miljööala. Õigemini on, aga paberil.

Paljudele omavalitsustele on tundunud lihtsam ja investorisõbralikum need alad hoopis loomata jätta. Lühinägelik poliitika, nagu praktika on näidanud.

Selgelt sõnastatud reeglid, mis mitte ainult ei kaitse ajaloolisi väärtusi, vaid tagavad ka mõnusama elukeskkonna, on sageli abiks väljast tuleva liigse surve vastu.

Valik miljööalasid:
Tallinnas: Nõmme, Pelgulinn, Kalamaja, Kadriorg, Kassisaba, Tatari, Uus-Maailm, Veerenni; lisandumas: Torupilli, Kitseküla, Raua, Merivälja, Pirita-Kose jne.

Tartus: ajalooliste militaarehitiste ala Roosi tn, Jaama ja Puiestee tänavatel, Peetri ja Ujula tänavatel, Supilinn, Tähtvere, Tähtvere mõisa, Maarjamõisa, Tammelinn, Karlova, Kastani tn, Filosoofi tn, Aleksandri tn, Toometaguse.

Saku vald: Kajamaa, Kanamaa, Üksnurme külad; Jälgimäe, Rahula ja Üksnurme mõisad, Saku alevi teaduslinnak.

Miljööalad on kehtestatud veel:
Räpina linnas ja vallas, Sindis jne. Miljööalad on kavas paljudes koostamisel-kehtestamisel olevates üldplaneeringutes, näiteks Viljandis, Pärnus, Kohtla-Järvel. Eeltööd on tehtud Haapsalu, Kuressaare, Sillamäe, Põltsamaa, Abja-Paluoja, Kallaste, Esna-Kareda valla, Peipsiääre külade, Karksi-Nuia, Nõo jpt piirkondade kohta.


Allikas: Postimees
Autor: Leele Välja, arhitektuuriajaloolane
Kuupäev: 23.04.2008