Mida annab meile energiamärgis?

Teatavasti andis Euroopa Liidu Parlament ja nõukogu juba 2002. aasta detsembris välja direktiivi 2002/91 ehitiste energiatõhususe kohta. Selle direktiivi väljaandmise üheks ajendiks oli tõsiasi, et üle poole Euroopa Liidu  (EL) alal kulutatavast energiast läheb mitmesuguste hoonete kliima hoidmiseks – nii kütmiseks kui ka jahutamiseks. Seejuures oli arvata, et üha kasvava inimliku mugavuse nõudluse juures hakkab nii ühele kui teisele kuluma üha rohkem energiat, mis osutus ka tõeks kohe seejärel saabunud üleeuroopalise ehitusbuumi käigus.

 

Üheks direktiivis nõutud instrumendiks energiatõhususe kasvatamisel oli ka energiamärgise kasutuselevõtt. See pidi muutma turu suhtumist selles suunas, et paremini ja seejuures kallimalt soojustatud ehitised oleksid ka kinnisvarana rohkem nõutud. Kui Euroopas möllanud ehitusbuumi ajal ei olnud see teema sugugi aktuaalne, siis seda enam tuleks hoonete energiatõhususele tähelepanu pöörata majanduslikult raskematel aegadel ja ebastabiilsete energiahindade tingimustes.

 

Vormiliselt on tegemist samasuguse energiaklassi osutava „kleebisega“ nagu me oleme neid juba mitu aastat näinud enamusel kodumasinatel. Sarnasus on ka sisuline. Veelgi enam võiks energiamärgisel leiduvat infot võrrelda teadmisega selle kohta, kui palju tarbib meie pereauto bensiini 100 kilomeetri läbimiseks. Sarnaselt huvile auto kui liikumismasina kütusekulu vastu, mis tekkis kütusehindade olulise tõusu ajal, võib oodata huvi maja kui elamise masina „kütuse“ kulutamise vastu. Kui auto kütusekulu mõõdetakse liitrites 100 kilomeetri kohta, siis maja kütusekulu mõõtmiseks kasutatakse kWh/m²a – kilovatt-tundi ruutmeetri kohta aastas. Sama moodi kui auto kütusekulu mõjutab meie sõidustiil, mõjutab ka elamu kütusekulu meie elamise stiil – kui palju laseme soojal veel otse kanalisatsiooni joosta, kui palju laseme toasooja aknast välja ja palju muud sarnast. Tarbimisharjumustele vaatamata on siiski mingi orienteeruv suurus, mille järgi saab hinnata maja kui sellise energiavajadust normaalsetes tingimustes.

 

Ühtlasi on energiamärgises ära näidatud meetmed, mis tuleks kasutusele võtta, et hoone energiatõhusust suurendada. Seda võiks võrrelda auto kohustusliku ülevaatusega, kus juhitakse tähelepanu võimalikele tekkida võivatele riketele. Juhul kui energiamärgise „number“ saab olema liiga suur, võib arvata, et üheks esimeseks nõuandeks on energiaauditi tellimine. Hoone energiaaudit analüüsib juba põhjalikumalt kogu hoone energiatarbimist. Selle käigus arvutatakse välja ka mitmed hoone energiatarvet iseloomustavad suurused ja tulemuseks on põhjalikud soovitused olukorra parandamiseks, kusjuures soovitatud meetmete pakettidele on lisatud ka nende eeldatavad maksumused ja tasuvusajad.

 

Alguses mainitud EL direktiiv anti välja juba 2002. aastal ja peab 2009. aasta alguseks sisalduma liikmesriikide seadusandluses. Mõned riigid on selle direktiivi rakendanud juba aastate eest nagu näiteks Taani ja Rootsi, samas kui teised kulgevad hiliste liitujate taktis, viidates kliima eripärale – nagu näiteks Soome. Samas - kui suur see kliimaerinevus Soome ja Rootsi vahel ikka on? Sellisele ebaühtlasele kulgemisele vaatamata on ilmunud EL ettepanek energiatõhususe direktiivi täiendamiseks jõustumistähtajaga 2012. aastal. Ettepaneku peamiseks sisuks on hoonete energeetilise inspekteerimise ühtlustamine liikmesriikide vahel, inspekteerijate-audiitorite järelevalve kehtestamine ja energiatõhususe eesmärkide edasine suurendamine – energiakulu vähendamine. Energiamärgise sisu peaks muutuma põhjalikumaks ehk, tulevikus tuleb ära näidata ka erinevate renoveerimis- ja säästupakettide hind ja tasuvus kui ka nende pakettide rakendamata jätmise hind.

Nii nagu Eestis, on ka teistes EL liikmesriikides kosta protestihääli erinevate uute „bürokraatlike“ inspekteerimiste vastu. Tuleb siiski tõele au anda ja tõdeda, et seekord ei ole meie omad ametnikud normidega üle pingutanud, vaid pigem vastupidi – sarnase kliimaga Soome ja Rootsi energiatõhususe normid on oluliselt karmimad kui meie omad. Isegi nii, et Soomes on kokkupandavate majade tootjad hakanud protesteerima soojustusnormide vastu, kuigi just ehitajad peaksid sellisel juhul rõõmust käsi kokku hõõruma.

 

Mida annab märgise kaudu väljendatud energiatõhususe nõue? Märgise kaudu saab maja või korteri omanik teadmise kui tõhus või mittetõhus on tema omanduses olev kinnisvara ja mis olulisem – teadmise meetmetest, mis tuleks ette võtta, et selle kinnisvara energeetilist tõhusust tõsta. Seejuures – mida konkreetsemad nõuanded seda parem. Näiteks Taanlastel, kes ajalooliselt välja kujunenud tingimuste tõttu on ühed energiasäästuliidrid Euroopas, on energiamärgisele kantavad meetmed jagatud kahte ossa – meetmed, mida tuleb võtta otseselt energiasäästu edendamiseks ja need meetmed, mida tuleb silmas pidada otseselt energiasäästuga mitteseotud renoveerimistööde puhul. Näiteks otseste meetmete alla kuulub välisseinte soojustamine; kaasnev meede on meeldetuletus, et katusekatte vahetamise puhul oleks hea ka pööningule lisasoojustus paigaldada.

 

Hoopis laiemast vaatenurgast nähtuna edendab energiamärgis või õigemini sellel osutatud liialt suur number mitmesuguseid remondi, soojustamise ja energiasäästuga seotud tegevusi. Arvestades energiahindade tõusu, on selliste tööde tasuvus hakanud jõudma juba allapoole kümne aasta piiri. See tähendab, et tellides energiasäästule suunatud renoveerimistöid, anname tööd kiratsevale ehitussektorile ja tagame endale väiksemad, et mitte öelda jõukohased küttekulud edaspidiseks. Kui tuletada meelde, et Eestis elab 75% inimestest 17 000 korterelamus, mille energiatõhusus on üpris nigel, siis saab sellest järeldada, et nende renoveerimisel jätkub tööd kauemaks. Aga rohkem tööd tähendab rohkem toodetud väärtust, mis omakorda kajastub SKP numbris.

 

Me kõik teame ka, et suurt osa meie korterelamutest köetakse sissetoodud gaasiga või vedelkütustega. Suurem energiatõhusus tähendab sellest seisukohast vähem kütuse importi, mis omakorda väljendub paremas energeetilises julgeolekus ja tasakaalukamas väliskaubanduse bilansis.

 

Selles tulebki näha energiamärgise mõtet - ühelt poolt omada ülevaadet energiasäästu võimalikust suurusest üldiselt ja teiselt poolt anda igale soojatarbijale konkreetne mõõdupulk oma olukorra hindamiseks parasjagu päevakorral olevas kontekstis.