Lahendustele tuleb mõelda ka siis, kui neid veel vaja pole

Kas riik peaks majanduse elavdamiseks midagi tegema või saab turg hakkama? Kui lühidalt vastata, siis loomulikult saab turg hakkama. Aga selle hind võib olla väga kõrge. Näiteks suuremate pankade pankrotistumise puhul on selge, et ettevõtete vereringe tuleb tagada ning nende kokkukukkumine läheks tervikuna ühiskonnale väga kalliks maksma. Viimast ohtu Eestis sisuliselt ei ole, mis aga ei tähenda, et majanduse rahastamine toimib tõrgeteta. Milline on aktsepteeritav töötuse määr? Millal tekkib murdepunkt, kus sundmüükidest tulenevalt kaotab kinnisvara viimasegi väärtuse? Kas majandusolukorra paranemisel on veel alles piisavalt võimekaid ettevõtteid eksporditurgudel tegutsemiseks? Kus lahendused pole selged, on ka otsuseid teha keerukas. Seda enam peaks lahenduste üle arutama.

 

Pankade päästmiseks on olemas rida lahendusi maailmast, mida saab analüüsida ning nende puhul on nii head kui halvad küljed enam-vähem teada. Kogemusi on võtta alates 1930-ndate aastate globaalsest kriisist kuni 1990.-ndate Soome-Rootsi majanduskriisini välja, kus tehti palju vigu, kuid on ka häid näiteid. Esialgsed sammud on erinevate riikide poolt astutud ka seekordses kriisis, kuid põhjalikke järeldusi on veel vara teha. Üheks halvimaks võimaluseks oleks laenuportfelli kõige riskantsema osa ülevõtmine ning püüd turgutada ka neid ettevõtteid, kes ise ei suuda efektiivselt tegutseda, nagu tehti näiteks Jaapanis. Ilmselt pole pankade portfelli või selle mõne tervikliku osa ülevõtmine kuigi hea mõte ka Eestis ning olemasolevate ressursside piires ka võimalik. Mõne suurema panga pankrotistumine Eestis on siiski ülimalt ebatõenäoline. Samas valitseb laenuturul teadmatus ning see ei tööta nii nagu võiks.

 

On ilmne, et tervikuna on pankade laenupoliitika muutunud märkimisväärselt konservatiivsemaks ning ka küllalt tugevate projektide finantseerimiseks on raske laenu saada. Nii ettevõtjatelt saadud info kui ka KredExi kogemuse põhjal võib väita, et isegi projektid, kus on üsna kindlad rahavood ning head tagatised, ei pruugi enam raha saada või seatakse selleks kohati ebamõistlikke lisatingimusi. Näiteks soovitakse lisaks muudele tagatistele märkimisväärse osa laenu seadmist deposiiti, mis tõstab kokkuvõttes raha hinda veelgi.

 

Lisaks senisest kõrgematele intressi- ja omafinantseeringumääradele ning tagatiste ja tuluprognooside konservatiivsemale hindamisele on väidetavalt tihti probleemiks oluliselt lühemate laenutähtaegade pakkumine või käibelaenude ja arvelduskrediitide pikendamisest keeldumine. Eriti kehtib see nõrga väljavaatega ja siseturule suunatud tegevusaladel nagu ehitus- ja puidusektor. Samuti on laenutaotlustele vastuste saamine muutunud märgatavalt aeganõudvamaks. Pankadelt ei ole seni õnnestunud saada ka ühest seisukohta, kas üldse ja kui, siis millist tuge riik võiks pakkuda. Loomulikult ei saa väita, et pangad on laenude andmise teatud liiki ettevõtetele lõpetanud. Teisalt on ilmselge, et rahastamine on keeruline. Eelnev annab aimu sellest, et pankadel puudub tegelikult selgus edasise krediidipoliitika osas. On ilmne, et raha on vähe ning lähitulevikus selle hulk ei kasva, pigem kahaneb veelgi ning siit tuleb ka konservatiivsus ettevõtete hindamisel.

 

Värskelt selgus tõsiasi, et käibemaksu laekumine jäi detsembris enam kui 30% alla eelneva aasta vastavale perioodile. Samas oli üheks selgeks märgiks tarbimise vähenemisest jaekaubanduses juba enne jõuluaegset tipphooaega alustatud suured allahindluskampaaniad. Töötuse määra kasv on küll suur, kuid tingituna väga madalast algtasemest jääb kogumäär esialgu siiski mõõdukaks. Samas ütlesid paljud ettevõtjad juba eelmisel aastal küllalt selgelt, et töötajaid plaanitakse olulisel määral koondada. Konkreetseid näiteid ettevõtete kohta kuuleme viimasel ajal uudistest iga päev.   Olukorra muutumise kohta on märgid tavaliselt õhus, kuid alati ei osata neid lugeda. Arusaadavalt võtab andmete kogumine aega, mistõttu kipub statistika olema rohkem tagantjärgi tarkus ning viletsate näitajate ilmnemisel on hilja midagi tegema hakata. Kahjuks lähenetakse probleemidele tihti aga vastupidi ja valede otsuste vastu võtmise hirmus pigem otsitakse põhjendusi mitte millegi tegemiseks. Eriti praegu on aeg kriitilise tähtsusega, kus ebakindlus ja teadmatus finantseerimisvõimaluste osas paneb ettevõtteid veelgi enam ellujäämisele keskenduma. Muu hulgas otsustatavad nii mõnedki eksportijad täna, kas jätkata teatud välisturgudel tegutsemist või keskenduda miinimumprogrammile ning tõmbuda tagasi, loobudes võimalustest tulevikus.

 

Sageli kiputakse uskuma analüütikute prognoose kui reaalset stsenaariumi. Näiteks ennustasid maailma juhtivad analüütikud 1990-ndatel märkimisväärsesse majanduslangusesse sattunud riikide kohta tollaste kevadprognooside tegemisel keskmiselt nullkasvu. Prognoosid muutusid negatiivseks alles paar kuud enne aasta lõppu ning tegelikku langust ikkagi alahinnati. Sama näitavad pea kõik viimase aja prognoosid – need lähevad küll järjest negatiivsemaks, kuid tegelikkus kipub siiski hullem olema. Analüüsid annavad kahtlemata aimu erinevate tegurite mõjust ja nendevahelistest seostest, kuid järeldustes eeldatakse majandusnäitajate mõõdukaid muutusi. Erakorraliste asjaolude või väga suurte muutuste ilmnemisega ei osata arvestada. Eelnev näitab, et prognoosidest ei tohiks lõplikke vastuseid otsida, vaid pigem püüda aimata, millised asjaolud võivad lähitulevikus mõju avaldada. Alati peaks valmis olema halvemaks, kui esialgu paistab. Või ka paremaks, aga sellega on enamasti lihtsam hakkama saada.

 

Oodatust kehvemateks arenguteks tuleb juba ette valmistuda ning võimalikud lahendused läbi töötada. Viimasel ajal kogub ettevõtete seas populaarsust stsenaariumite planeerimine, kus üritatakse leida tegurid, mis võivad tegevust oluliselt mõjutada ning välja mõelda, mida nende avaldudes teha tuleks. Vaid ühe konkreetse strateegilise plaani asemel määratletakse mitu tõenäolist stsenaariumit ja mõeldakse läbi vastav tegevuskava. Näiteks Royal Dutch/Shell on vastavat metoodikat kasutanud ja arendanud juba aastakümneid. Muuseas- omal ajal oli üheks selliseks võimaluseks määratletud  Nõukogude Liidu kokkuvarisemine ning hinnatud selle võimalikku mõju kütuseärile. Metoodikat kasutatakse ka riikide tasemel – näiteks võib tuua Iirimaa ja Singapuri. Kokkuvõttes on asja mõte selles, et juba ette töötakse välja mitmeid lahendusi, mis ühe või teise olukorra puhul kiirelt kasutusele võetakse. Pahatihti valitseb mugav arvamus, et läheb nii, nagu enam-vähem peaks minema ning see on ainsaks tegevuskavaks. Lahendusi hakatakse otsima alles siis, kui jama on käes ning tegelikud numbrid seda vastuvaidlematult kinnitavad.

 

On selge, et tõmmelda ei tasu. Teisalt pole mõistlik oodata olukorra halvenemist ja hakata alles siis lahenduste peale mõtlema. Ka Päästeamet ei oota õnnetust, vaid eri osapoolte koostööd treenitakse pidevalt. Kui meil on olemas hulk vähemalt teoreetiliselt läbi mõeldud ja läbi räägitud lahendusi, siis on vastavalt tegelikule olukorrale neid oluliselt lihtsam kasutusele võtta. Statistika puudumine tegevusetuse põhjenduseks ei sobi. Eestis on ette valmistamisel mitmed võimalused, kuidas riik võiks finantssektori probleemide ülekandumist reaalmajandusse pehmendada. Pole sugugi kindel, et need on parimad lahendused ega ka see, et neist kõiki üldse vaja läheb. Kuid vähemalt oleme valmis teatud variante pakkuma ning nende baasilt on ka muid võimalusi lihtsam välja töötada. Et lahendused mõistlikud saaks, siis kutsun kõiki kaasa mõtlema ja arvamust välja ütlema. Mitte selle kohta, kui halvaks võib minna ja kas üldse on vaja tegutseda, vaid selle kohta, millised on võimalikud lahendused. Riigipoolne jõulisem sekkumine on poliitiline otsus, kuid kui vajalikul hetkel mõistlikke lahendusi pole pakkuda, ei saa loota ka häid otsuseid.