Energiamärgis versus energiaaudit

 

Käesoleva aasta algusest jõustusid Ehitusseaduse muudatused, mis sätestasid lõpuks kogu hoonete energiasäästule suunatud „komplekti“. Eluõiguse on saanud hoonete energiamärgis, kehtestatud on ühtsed energiasäästu nõuded ja selgemaks on muutunud energiaauditi roll. Kõige selle taga on euronõue 2002. aastast, mis eesti keeles kõlab „Hoonete energiatõhususe direktiiv“ ja mille eesmärgiks on lisaks kliimamuutuse teemale ka soov vähendada Euroopa Liidu sõltuvust sissetoodavast energiast.

Nagu iga uue asja puhul, on ka energiasäästu paketi ümber müra ja lausa väärarvamusi. Mida siis tuleks teada ja mis vahe on energiamärgisel ja energiaauditil?

 

Hoone energiamärgis on nii kujunduselt kui ka sisult sarnane kodumasina energiamärgisele ja näitab hoone energiatarbimist ruutmeetri kohta ja milline see energiatarbimine on võrdluses teiste hoonetega. Siinkohal tuleb aga meeles pidada et energiamärgisel näidatud energiatõhususe arv ei näita otseselt hoone energiatarbimist vaid pigem just energia tarbimise tõhusust. Näiteks otsese elektrikütte kui üpris raiskava kütteviisi puhul kasutatakse arvutustes suurendavaid koefitsiente samas kui taastuvaid ressursse kütteks kasutavate hoonete puhul on koefitsiendid vähendavad.  

 

Energiaaudit seevastu on aga põhjalik uuring hoone energeetilisest seisukorrast. Korraliku energiaauditi jaoks on vaja tervet hulka andmeid ja mõõtmistulemusi. Kõigepealt on vajalik andmete olemasolu hoone ja elanike poolt tarbitavast veest, soojusest, elektrist, gaasist. Energiaauditit läbiviiv audiitor mõõdab sisekliima olekut võimalikult erinevates ruumides. Lisaks temperatuurile mõõdetakse ka ruumide õhuniiskust ja CO₂ sisaldust. Viimane näit on vajalik ventilatsiooni piisavuse hindamiseks. Täpsema tulemuse saamiseks kasutatakse selleks vajadusel logereid – automaatseid mõõteriistu, mis salvestavad andmeid pikema aja jooksul. Loomulikult võib ja tuleb vajadusel kasutada muidki mõõtmisprotsesse, millest levinuim ja ilmselt populaarseim on termograafia. Suurel osal juhtudest, eriti tüüpmajade puhul, ei ole termograafia kasutamine hädavajalik. Suhteliselt uudne, vähemalt Eestis, on hoone õhutiheduse mõõtmine alarõhu katsega, nn. „blowerdoor test“. Eriti täpselt tõlgendatavaid tulemusi saab kasutades alarõhu katset koos termograafiaga. Siinkohal tuleb kindlasti täpsustada, et alarõhu testi on tõhus ja hõlpsam rakendada suhteliselt väikese mahuga hoonete juures.

 

Lisaks konkreetsetele numbrilistele mõõtmistele aitavad hea energiaauditiauditi saamisele kaasa ka elanike endi tähelepanekud hoone sisekliima kohta erinevate ilmade ja tuulesuundade puhul.

 

Energiaauditi tulemuseks on korralik ja põhjalik aruanne. Auditi tellija jaoks olulisim osa sellest on ettepanekud hoone energiatõhususe tõstmiseks. Ettepanekus esitatakse üksikud meetmed pakettidena. Nimelt võib juhtuda, et mõne üksiku säästumeetme rakendamine teistest eraldi ei anna soovitud tulemust või on tulemus suisa vastupidine. Samuti peab meetmete pakett olema koostatud selliselt, et energiatõhususe paranemist ei saavutata sisekliima kvaliteedi arvelt. Klassikalise näitena võib akende väljavahetamine uute ja õhutihedate vastu tuua kaasa küttearve suurenemise. Vanad „iseventileerivad“ aknad tagasid korterisse automaatselt värske õhu. Uued „mittehingavad“ aknad aga värsket õhku sisse ei lase, mistõttu tuleb neid regulaarselt ruumide õhutamiseks avada, lastes seejuures kaotsi märkimisväärsetes kogustes kallist toasooja.

 

Kindlasti peab energiaauditis esitatud ettepanekute juures olema kirjas ka nende orienteeruv hind, meetmepakettide rakendamisest saadav tulu ja eeldatav tasuvusaeg. Tasuvusaeg sõltub muidugi kütte hinnast. Arvestades aga, et see ei ole viimasel ajal langenud vaid pigem tõusnud, siis võib eeldada et tegelik tasuvusaeg on pigem lühem kui aruandes näidatud.

 

Erinevust energiamärgise ja energiaauditi vahel saab selgitada ka analoogia põhjal autoga – energiamärgis on nagu tavaline ülevaatus samas kui energiaaudit on võrreldav põhjaliku diagnostikaga. Nii nagu kaasaegset autot ei tasu remontima hakata ilma korraliku diagnostikata, nii ei tasu ka keerulist „elamise masinat“ renoveerida ilma energiaauditit tegemata.