Eesti elamumajanduse- ja energiasäästupoliitika alused

Riigi tegevuse üldeesmärk elamumajandusvaldkonnas on tagada eluaseme valiku võimalus kõigile Eesti elanikele. Põhiülesanne on luua elamuturul sellised tingimused (õiguslik regulatsioon, institutsionaalne korraldus ja toetusmeetmed), mis võimaldavad eluruumide omanikel, üürnikel ja eluasemesektoris tegutsevatel kodanikualgatuslikel ühendustel iseseisvalt oma probleeme lahendada ja viia ellu individuaalseid eluasemestrateegiaid. Elamumajanduse riiklik arendamine lähtub tasakaalustatud sotsiaalse ja regionaalse arengu põhimõtetest.

Eesti elamumajandussektoris esinevate pakiliste probleemide lahendamise ning elamumajanduse jätkusuutliku arengu aluseks on olemasoleva elamufondi säilimise tagamine, piirkondlike elamuturgude paindlikkuse ja eluasemevormide mitmekesisuse suurendamine ning eluaseme finantseerimisvõimaluste parandamine. Spetsiifilised eesmärgid lähtuvad vajadusest pikendada olemasoleva elamufondi eluiga, eeskätt hoida ära suurte korterelamute kasutuskäibest väljumist ebapiisava hoolduse ja remondi tõttu, samuti kiirendada tagastatud majade üürnikega seotud probleemide lõplikku lahendamist.

Elamumajanduse arendamisel edaspidi tuleb eelkõige lähtuda asjaolust, et ligi 96% Eesti elamufondist on eraomanduses. Tõenäoliselt veel pikka aega ei võimalda elanikkonna põhiosa sissetulek oluliselt edendada uuselamuehitust, mistõttu põhirõhk peab jääma olemasoleva elamufondi säilitamisele ja kaasajastamisele, toetades omanikke vajalike investeeringute tegemisel.

Üldeesmärgist lähtuvalt püstitab Eesti Elamumajanduse arengukava aastateks 2003-2008 riigi tegevuse spetsiifilised eesmärgid, mis viiakse ellu Majandus-ja Kommunikatsiooni-ministeeriumi ning Krediidi ja Ekspordi Garanteerimise Sihtasutuse KredEx tegevuse kaudu koostöös kohalike omavalitsuste ja elamumajandusala vabaühendustega.

Energia efektiivsuse all mõistetakse energia efektiivset ja säästlikku tootmist, jaotamist, ülekannet ning tarbimist. Enamik arenenud tööstusriike tagab energia kõrgema efektiivsuse rakendades riiklikku regulatsiooni, energiakasutuse planeerimist ja kaasaegset tehnoloogiat. Mõistet energiasääst kasutatakse energia kokkuhoiu meetmete tähistamiseks lõpptarbijajuures. Seega on energiasääst tarbijate energiavajaduste rahuldamine väiksemate kulutustega. Samas ei käsitleta energiasäästuna energiatarbimise sellist vähendamist, mis viib elukvaliteedilangusele (energiavarustuse katkestused, ruumide ebanormaalselt madalad temperatuurid jne). Energia säästlik kasutamine võimaldab vähendada tootmiskulusid, tõstes sellega toodete ja teenuste konkurentsivõimet ning selle kaudu sisemajanduse koguprodukti. Kuigi valdav lähenemine energiasäästule seab esmatähtsaks kulutuste kokkuhoiu lõpptarbija juures, on selleni võimalik jõuda ainult süsteemse lähenemisega, mis annaks nii ressursside kui kulutuste vähendamise kogu ahelas alates kütuste tootmisest, transpordist, ladustamisest, energiaks muundamises ja jaotamisest kuni ratsionaalse ning säästliku tarbimiseni. Koguahelaga tegelemine on lõppkokkuvõttes kasulik just lõpptarbijale, sest terviku probleemide lahendamisel saadav kasu on tunduvalt suurem, kui ahela mingi üksiku lüli optimeerimine.
 

Eesti kuulub kõrge energiatarbimise intensiivsusega riikide hulka, mille primaarenergia vajadus sisemajanduse koguprodukti ühiku kohta (PEV/SKP) on tunduvalt kõrgem kui arenenud tööstusriikides. Samas on tegemist kõrge energia kokkuhoiu potentsiaaliga.
 

Energiasäästu Sihtprogrammis on püstitatud ülesanded, mille eesmärgiks on keskkonna kvaliteedi säilitamine ja loodusressursside mõistlik ning ratsionaalne kasutamine, samuti süsinikdioksiidi emissiooni piiramine energiakasutuse efektiivsuse tõstmise teel.  

Lisaks harmoniseerimisele EL seadusandlusega, on sihtprogrammi koostamise üks peapõhjuseid asjaolu, et võrreldes arenenud tööstusriikidega on Eesti energiakasutuseefektiivsus hetkel tunduvalt madalam.

Energiasäästu sihtprogrammi rakenduskava peab tagama Energiasäästu Sihtprogrammis sätestatud eesmärgid:

• Hoida majanduskasvust tingitud energiatarbe muutus vähemalt kaks korda madalamal kui sisemajanduse koguprodukti juurdekasv.
• Vähendada energia eritarbimist kõigis majandusharudes ja kodumajapidamistes. Muuta kütusebilanssi keskkonnasõbralikumate kütuste laialdasema kasutamise suunas ja tõsta energia tootmise, transpordi ning jaotamise efektiivsust. Tagada CO2 emissiooni tase, mis jääb allapoole Kyoto protokollis Eestile lubatud piirmääradest (aastatel 2008-2012 peab emissioonide tase olema vähemalt 8% madalam 1990. aasta tasemest).

2003. a jaanuaris võtsid Euroopa Parlament ja Euroopa Nõukogu vastu ehitiste energiatõhususe direktiivi (Directive 2002/91/EC), eesmärgiga ehitiste energiatõhususe parandamine EL liikmesriikides. Direktiiv kohustab EL liikmesriike hoonete energiatarbe alandamiseks rakendama meetmeid: 

• energiatarbe arvutusmetoodika väljatöötamine
• energiatõhususe miinimumnõuete rakendamine
• miinimumnõuete rakendamine üle 1000 m2 hoonete renoveerimisel
• energeetiline märgistamine
• katelde ja õhukonditsioneeride regulaarne kontroll